Intervjuu Tarmo Urbiga

“Tahame vennaga, et eesti inimesed saaksid sellest osa, mida ise oleme näinud ja tunnetanud. Väga paljud on ju kokku puutunud igasugu valeõpetustega – kõikvõimalike ismidega, shamanismi alaliikide, ristiusu koolkondadega jne. Tihti ei suuda need omavahelgi hakkama saada, rääkimata inimestele vaimsuse andmisest. Kõik need püüavad saada vahendajateks sinu ja vaimsuse vahel ja saada selle eest protsenti. Meile on koolipõlvest peale surutud igasugu jama, mis lõpuks osutub pussuks. Keskpärased õppejõud, kirikuõpetajad, punkarid, satanistid – kõik hakkavad oma tõde kuulutama, aga tõelisi asju pole vaja kuulutada. Meie ja Looja vahele pole vahendajaid vaja. Indiaanlased ei vahenda midagi, vaid sätivad sulle üles keskkonna, milles sa saad Loojaga oma asjad korda ajada.”

” Jah, indiaanlased tulevad siia, panevad sweat-lodge´id (higistamistelgid – toim.) ja tipid (püstkojad – toim.) üles ning roadman´id juhivad neis toimuvaid tseremooniaid.” Kes on roadman´id? ” Tseremooniameistrid, kes kogu rituaali vältel hoiavad keskkonna puhta. Kui teised on kõrgendatud vaimses seisundis, peavad nemad vaatama, et kõik toimiks, et inimesed oma avatuses oleksid samal ajal kaitstud.” Kes Naissaare laagritest osa võtavad? ” Inimesed peavad andma panuse ürituse sündimisse, ei saa nii, et tullakse ja vaadatakse, mis saab – selleks ei lenda indiaani roadman´id nii kaugele maailma otsa. Nad tulevad siia armastusest ja missioonitundest. Meie ülesanne vennaga on vaadata, et laagrid oleksid tasemel ega kujuneks kommertsüritusteks.” Mida inimesed neilt tseremooniatelt oodata võivad? ” Vaja on avastada iseenese olemus. Tuleb lakata olemast see, kes sa tegelikult ei ole. Näiteks paljud tüdrukud toovad tohutuid ohvreid, et näha välja keegi teine. Valetisse pannakse külge ja teab veel mida. Ei julgeta olla mina ise. Indiaanlastele oleme Eesti indiaanlased.”

” Esimene kommentaar, mida kuulsin, oli: tead, eestlastel on igalühel oma nägu. See tähendab, et meie rahvusel ei ole iseloomulikke ja ainult meile omaseid näojooni. Teiseks öeldi, et meie maa on üsna rikkumata, täis väekohti – pühapaiku. Indiaanlased näevad eestlastes naturaalusundite rahvast. Ma väga vabandan kõigi meie piiskoppide ees, aga arvan endiselt, et eesti rahvale ristiusk ei sobi. Meile sobivad just naturaalusundid. Indiaanlased teevad sama, mida meie taaralased tuhat aastat tagasi. Vanad eestlased läksid hiide, rääkisid seal vaimudega ja neil polnud muud vaja. Meie püstkojad on indiaanlaste tipi-telgid, meie saun on indiaanlaste higistamistelk, nende seisundilaulud on meie loitsud jne. Indiaanlaste silmis oleme me Eesti indiaanlased.”

” Ei, nad käivad ainult Eestis, mitte kusagil mujal. Ülejäänud aja on nad Ameerikas. Paljudel polnud isegi passi – siiasõiduks võttis suurem osa neist endale esimest korda USA passi. Vaid selleks, et siia tulla, sest eestlased on nende jaoks sugulased.” Paljudes laagrites sa käinud oled? ” Tseremooniates oleme osalenud kaheksa aastat. Meid juba teatakse ja kutsutakse, me ei pea helistama ja küsima, et kas saaks tulla. Meie ei käi tseremooniatel midagi saamas, meie teenime, s.t. anname oma võimed ja energeetika tseremoonia lõppresultaadi käsutusse. Kui ma palvetan kellegi tervise eest, siis ma ei aja samal ajal mingit oma asja.”

” Elu on kirev, reisime vennaga ringi, nii et meie missioonivärk vajub laiali väga paljude asjade vahel. Tseremooniates võtan ennast kokku ja sooritan sellise hulga vaimutööd, mida muidu teen kuu-kahe jooksul. Olen tegelikult üpris laisk orikas, aga siis töötan nagu loom. Põlen sinise leegiga.” Kas tseremoonia ajal ka ajataju muutub? ” Iga tõeline rituaal on nagu kosmoselend teise ajaruumi. Kümme tundi lendab nii, et ei saa arugi. Äkki avatakse tipi uksed, lapsed jooksevad sisse ja mõtled, vau! Ainult need, kes tseremoonias osalesid, teavad, mis tegelikult toimus.”