Artikkel 2003 indiaanilaagrist

Asteegid ehk nende oma keeli nauatlid on algselt pärit kohast nimega Aztlan, mis asub kusagil Mehhiko põhja- või loodeosas. Sel ajal olid asteegid väike rändav nauatli keelt kõnelev rahvas. Millalgi 12. sajandil algas suur rändeperiood ning 13. sajandil jäid nad pidama Mehhiko keskossa. Korduvalt siia-sinna tõugatuna üksteisega omanduse pärast võitlevate linnriikide poolt, jäid asteegid lõpuks pidama väikestele saartele Texcoco järves, kuhu nad rajasid linna nimega Tenochtitlan (praegune Mexico City).

Kartmatute sõdalaste ja pragmaatiliste ehitajatena lõid nad 15. sajandiks impeeriumi, mis on võrreldav vaid maiade ja inkade omaga. Enim teatakse neid oma sõjakuse ja suurte vallutuste ning inimohvrite toomise poolest. Selle kõrval oli neil aga ka hästi toimiv ühiskond, suur kaubandusvõrk, täpselt reguleeritud põllumajandus, arnenenud kunst, religioon, teadus.Praegu elavad asteegid endiselt Mexico City lähistel, kuid on vaid jäänuk kõrgtsivilisatsioonist, mille hispaanlased hävitasid.

Asteegi variant maailma loomisest aga on järgmine: ” Quetzalcoatl, valgusejumal ja Tescatlipoca, pimedusejumal, vaatasid alla oma paigast taevas ja nägid all ainult vett. Suur jumalanna elas selles vees süües kõike oma paljude suudega. Need kaks jumalust nägid, et ükskõik, mis nad lõid, sai söödud selle suure koletise poolt. Nad teadsid, et peavad ta peatama, nii muutsid nad end kaheks hiiglasuureks maoks ja sukeldusid vette. Üks neist haaras jumalanna kätest ning teine mässis end tema jalgade ümber ning enne, kui ta vastu panna jõudis, tõmbasid nad, kuni ta katki rebenes. Jumalanna peast ja õlgadest sai maapind ning keha alumisest poolest taevas. Teised jumalad said pahaseks selle peale, mida need kaks jumalat olid teinud ning otsustasid, hüvitamaks jumalanna tükkideksrebimise, lubada tal varustada inimesi eluks vajalikuga; nii lõid nad tema juustest puud, rohu ja lilled; koopad, allikad ja kaevud tema silmadest; jõed tema suust; künkad ja orud tema ninast ning mäed tema õlgadest. Siiski oli jumalanna tihti õnnetu ning inimesed võisid kuulda teda öösiti nutmas. Nad teadsid, et ta valas pisaraid janust inimese vere järele ning et ta ei loo mullast toitu enne, kui on joonud. Seetõttu kingitakse inimsüdamed temale. Tema, kes hoolitseb inimeste toiduse eest, nõuab inimelusid, et ise elus püsida. Nii on see alati olnud, nii see ka alati jääb.”

Kunagiste sõjaliste oskustega pole asteekidel tänapäeval ilmselt midagi peale hakata. Küll aga on säilinud nende omapärane ja hoogne tants, mida Jaagurannas laagrilistelegi demonstreeriti. Erinevalt põhjapoolsetest hõimudest, kus naised tantsivad aeglaselt ja mehed kiirelt, tantsivad asteegi mees ja naine mõlemad kiirelt ja tempokalt. Tants pole lihtne meelelahutus vaid hoiab sidet oma rahva ja esivanematega. Sellele eelneb riitus, kus küsitakse neljalt ilmakaarelt ning keskpunktilt luba tantsu läbiviimiseks. Kuigi võib järgneda ka eitav vastus, luba enamasti saadakse. Iga tants on pühendatud mõnele elemendile, loomale või sündmusele. Meile esitati näiteks tantsu maale, tulele ning kalkunitantsu. Liikumist saadab ühtlane suure trummi rütm. Nagu pildiltki näha, on riietus dekoratiivne ja traditsioone järgiv. Figuurid ja ornamendid rõivastel on pärit asteekide iidselt kalendrilt ehk Päikesekivilt. Need sümboliseerivad erinevaid ilmakaari või elu erinevaid avaldusvorme. Nende maal kestab kogu üritus päevi ning tantsitakse tundide viisi, tundmata väsimust. Ühendriikides kustutakse seda pow-wow pidustuseks, mis leiab riigis aset enam kui tuhandel korral aastas. Kunagi oli see vaid ühe hõimu rituaal, kuid ajal, mil vähesed hõimud on vastu pidanud ning veel vähemad oma kultuuri ja keelt hoidnud, on pow-wowst saanud kõigi indiaanlaste jaoks kokkukuulumise ja elluärkamise sümbol. Ürituse lõppedes sooritatakse uuesti rituaal, et tänada loa eest tantsida.

Üheks olulisemaks riituseks on neil higistamistelk ehk indiaanisaun. Rituaalne tagasipöördumine emaüska, kus puhastutakse ning seejärel sünnitakse uuesti. Oluline on siin meeles pidada, et selline rituaal ei ole eestlastele võõras. On leitud kohti, kus mäekülje sisse oli kaevatud koobas, mille põrandas auk, kuhu pandi lõkkes kuumaks aetud kivid ning viidi teadjama juhtimisel läbi puhastumine. Viimaseil aastail on seesama rituaal uuesti meil levima hakanud. Saunas toimuv sõltub ümbritsevast, seal olevatest inimestest, sellest, kui hästi nad asjade käiguga kaasa lähevad ning läbiviijast. Kuid olulised pole välised faktorid, see kui kuum või külm, raske või kerge on saunas olles, vaid see, et riitus toimib ja muudab, kuigi seda ei pruugi märgatagi. Saunast väljudes ei ole me enam need, kes olime sisenedes, oleme uuesti sündinud. Sauna tehtigi kolmel päeval ja iga kord seal ka käisime. Esimene õhtu olime Arizona indiaanlase Austini saunas. Laul ja kõrin, mida saatis kogu riitus oli võimas. Temaga koos palveid öeldes, nii Emale Maale kui ka endale, anti käest kätte indiaanisuitsu, millest igaüks ka mahvi tõmbas ja teistele edasi andis. Järgnevas kahes saunas käisime aga nauatli indiaanlase Epifanjo juures. See oli midagi väga erilist. Tema on saunas kui nõid, kes märkab, teab ja tunneb. Iga kord, kui õuest uusi kuumi kive toodi ütles ta “Omedeo”, mis tähendab: minu kahetsus, ehk nagual. Saunas vee viskamiseks oli tal elupuu oks, lõhnaks imehea kopali puu vaik. Tema telgis laulab ta ise ja siis palub teistel omasid laulusid laulda. Esimesel korral ta palus laulda, kellel on oma laulu, siis me laulsimegi Tule Vaimu lugu.Teisel korral palus ta laulda kohapeal väljamõeldud laulu, jälle laulsime, pika loo Kuu isast ja Päikese emast. Järgmisel päeval laulsime veel kaks väelaulu. Teise päeva laulud keerlesid telgis, sadas vihma, lõi äikest, oli sume öö. Nagu igavene kaitsev Suur Ema ümbritses meid seal saunas. Me laulsime ka tema laule, mida ta meile õpetas. Samuti laulsime palveid maailma poole. Kolmanda päeva laulud olid raskemad, sest ka inimesed selles telgis olid hingelt väga hädas. Oli tunda, kuidas Epifanjo tegi kõik, mis suutis, et laule keerlema panna ja siiski see õnnestus. Ja siis lausus ta sellise sõnad: “Need laulud, mida te laulsite puudutasid sügavalt minu hinge ja viisid minu mõtetes minu enda maale. Ka minu maal ei ole enam nii palju pühendunud inimesi, kui oli enne ja mul on hea meel, et teie maal on inimesi, kellel on nii väekad laulud. See näitab seda, et te suudate veel oma rahvast hoida ja sügavusi otsida.” Selline lause oli minu laulude peale väga suur austus tema poolt. Inimese laulu järgi loetakse tema hinge. Ma olen alati laulnud hingega ja see on vajalik selleks, et asi oleks väekas. Mul on hea meel, et ka mina sain teda millegiga rõõmustada, olgu need kasvõi laulud. Pärast seda viimast sauna küsisime veelkord Epifanio käest, kas ta saaks Tõstamaale koos meiega indiaanisauna tulla. Aga ajakava laagris venis, lõpuhüvastijätt oli tegemata jne. Ta ulatas meile kopali puu vaigu, noogutas lause peale, et kes on Tõstamaal indiaanisauna tseremooniameister, tunnustavalt, seisime veel kolm minutit keset lagedat platsi vaikuses, tema paljajalu murul. Siis me kallistasime üksteist, tänasime ja ütlesime “by” ning tulime ära. Meie jaoks oli laager läbi, nii ilusti, nii väekalt ja me sõitsime lummatult Epifanjost tegema Tõstamaale indiaanisauna puhastuslikku riitust… Lõpetuseks tõik, mida asteegid vastasid küsimusele jumalast ning loomisest – jumal oleme me ise, me ise loome elu.

Laagris osalejad Aile ja Merle