Ajalugu

See lugu algas juba 1996. aastal, kui Tarmo ja Toomas Urb meie sugulasrahva Eestisse tõid. Rocca al Mare vabaõhumuuseumisse kogunes üle 5000 inimese, kes soovisid “päris indiaanlasi” oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda ning nn. “Indiaani saunast” osa saada. Kellelegi ei öeldud ära ja higistamistelgi tseremoonia venis nii pikaks, et ammu oli pimedus käes kui viimased saunalised lahkusid. Kahjuks ei saanud sellise massiürituse käigus paljud teadagi, mida see tseremoonia tegelikkuses iga inimese jaoks sügavas sisemuses tähendab. Mona, Andrea, Dallas ja teised viisid läbi neid iidseid tseremooniaid ennastohverdavalt tundide viisi palvetades meie Emakese Maa, Meie ja Iseenda eest, ilma pikema jutu ja hingetõmbepausideta. See oli ilus õhtu, sest toimus see ju meie isamaa pinnal ja meie rahvuspargis. Paljude mällu jäi see õhtu kui midagi enneolematut.

Tollest õhtust ja inimeste suurest huvist sai alguse indiaanilaagri idee, mis küpses mõned aastad ja realiseerus 1999. aastal Naissaarel. Sellest ajast alates on meie sõbrad Eestit igal suvel (ühe erandiga 2010.aastal, mil laagrit ei toimunud) külastanud ja jätkanud oma missiooni ning jaganud teise põlisrahva – eestlasega – oma traditsioone, aega ja armastust kõige elava vastu. Nad tuletavad meile meelde, kus asuvad eestlaste juured ja jõud, kuidas elada loodusega ja ligimestega harmoonias ning tunnetada oma kohta siin maailmas.

Neli aastat toimusid laagrid Naissaarel, 2003. aastal Pärnumaal Jaagurannas, 2004. aastal Pärnumaal Matsirannas ja 2005 aasta talvel külastas indiaanirahvas Lõuna-Eestit. Vahepealsetel aastatel oli laagripaigaks Juminda poolsaar. 2015.aastast on laagri kodu olnud Kasesaare talu Karula külas Valga maakonnas.